Jämaja Kolmainu kirik

Üks väheseid historitsistlikus stiilis kirikuid Saaremaal.
Jämaja kirik on pärast keskaegse kiriku varingut ümber ehitatud. Praegune ilme pärineb aastast 1864.
Algkiriku kavatis, mida järgib ka praegune hoone, koosneb Saaremaa keskaegsele sakraalarhitektuurile iseloomulikust kitsamast nelinurksest koorist ja ühelöövilisest pikihoonest; koori põhjapoolsel küljel on käärkamber ja läänes eendub nelinurkne torn. Kiriku akna ja ukseavad on tervkaarsed, pikihoone nurgad on laotud kvaaderkividest, dolomiitkarniis on jõulise profileeringuga. Kiriku kõrge viilkatus on kaetud eterniidiga. Pikihoonet katab kitsas silindervõlv. Interjööri kujundus on sarnane Kuressaare Laurentiuse kirikuga. Kirikus leidvatest vallasvara-esemetest väärivad tähelepanu: neogooti altar, oreli- ja külgväärid, renessansskantsel, mis on arvatavasti pärit Kuressaare Laurentiuse kirikust, kaks dolomiidist vappepitaafi, raidkivist naivistlik Maarja kuulutamise reljeef (16. saj.).Üks väheseid historitsistlikus stiilis kirikuid Saaremaal.

Hiiop: 2016

Kärla Maarja-Magdaleena kirik

Hästi säilinud tüüpiline klassitsistlikus stiilis kirik.
Kärla Maarja Magdaleena paekivist kirikuhoone on ehitatud 1842─43. aastatel (E. Leuener) varisemisohtlikuks muutunud ja 1842 lammutatud keskaegse kiriku asemele.
Kirikul on ühelöövililne kooriruumita pikihoone, 3-osaline atikakorrusega läänefassaad ja selle keskel hiljem valminud neogooti telkkiivriga 4-nurkne torn. Ranges klassitsistlikus stiilis eksterjöörile on iseloomulikud konsoolfrontooniga 4-nurksed aknad peakorrusel ja läänefassaadi raskepäraselt tõusev arhitektuurirütm, mida rõhutavad tugevad karniisiliistud ja ampiirselt ümarad aknaavad. Ruumipildi määrab karniisidega peegellagi. Sisustuses v. Buxhövdenite renessanssepitaaf (1591; B. Raschky).

Hiiop: 2016

Kihelkonna Mihkli kirik

Saare-Lääne ehituskunsti varane näide.
Koor rajati tõenäoliselt enne 1254 maajagamist, mil kihelkonna maad ja kiriku patronaadiõigused jaotati võrdselt piiskopi ja ordu vahel. Ehitamist ühiselt jätkates püstitati pikihoone seinad ja läänetorni alumine korrus. Saarlaste ülestõus 1260-61 arvatavasti seiskas ehitamise. Ohustatud piiskop loovutas 1261 pooleli ehituse ordule, nõudes vastutasuks nähtavasti tornist kui sõjalise iseloomuga ehitusosast loobumist. Ehitamist jätkates piirdus ordu valminud tornivõlvikuga, ühendas selle pikihoonega ja rajas kiriku lõunaküljele eeskoja. Järgnes kogu hoone võlvimine. Kirik valmis arvat. 13. sajandi II poole keskel. 19. sajandil ehitati käärkamber, 1899 lääneseina ette neogooti kiivriga torn. Torni fassaadi paigutati algkiriku põhjaportaal, lääneseina ümaraken ehisraamistikuga ja lõuna-eeskojale kuulunud neliksiiraken. 
Algkirik koosneb kahe võlvikuga ühelöövilisest pikihoonest ja kitsamast 4-nurksest koorist ja tornivõlvikust, mis suure kaarava abil on pikihoonega ühendatud. Torni ehitamise mõte ja torni pikihoonega ühtne laius olid Saaremaale erandlikud (hilisem analoog Pöides). Motiiv pärineb Vestfaalist ja osutab ilmalikule valitsejale (ordule) määratud ruumile. Tornivõlviku põhjaseinas on kõrgelt algav müüritrepp, kust ohu korral pääses võlvi-pealsesse pelgupaika (analoog Valjala kiriku müüritrepiga). Eksterjöör on liigendamata, sokliaste harvaesineva profiiliga, lääneseinas ümaraken, külgseintes kitsad teravkaarsed aknad, kooriviilus erandlikult petiknišid. Portaale on kolm: lääne- ja põhjaseinas lamedalt teravkaarsed ning koonduvad astmiksammasportaalid, lõunaseinas kolmikkaarelise ukseavaga portaal, mille teravkaarse tiheda profileeringu ümarvöödid lõpevad sarvekujulise astmega (motiiv Baltikumis ainuesinev, pärineb Kesk-Euroopa hilisromaanikast).

Hiiop: 2016

Valjala kirik

Arhetüüpne Saare-Lääne kihelkonnakirik, mis on usutavasti vanim Eestis säilinud maakirik.
Rajati arvatavalt võidutähisena peatselt pärast Valjala vallutamist 1227.a. Algkavatis on nelinurkse põhiplaaniga kabelitaoline ehitis. Tõenäoliselt 1230. aastate keskel kaunistati kabel sekotehnikas figuraalmaalingutega. Aastail 1241-65 kõrgendati praegust kooriruumi umbes poole võrra, idaküljele tehti poolümar apsiid ja ehitati etapikaupa pikihoone, kogu kirik võlviti. Jüriöö ülestõusu ajal 1343.a. rüüstati kirik kui kaitseehitis, eriti kannatasid portaalid. 1360.a. paiku taastati kirik Kuressaare piiskoplinnuse meisterkonna abiga, kuid külgportaalid ja akende alumised lõigud müüriti passiivse kaitse huvides kinni, lihtsustati ka lääneportaali külgastmeid.
Tõenäoliselt 17. sajandil ehitati käärkambri peale neljatahuline viie korrusega torn. Põhjasõjas 1710.a. kirik rüüstati. Kohmakad tugipiilarid ehitati arvatavalt 1757. 1770. aastate alguses sai torn barokk-kiivri, mis asendati praegusega 1926. aastal.

Hiiop: 2016

Karja Katariina kirik

Karja Katariina (ja Nikolause) kirik on skulptuuririkkaim gooti stiilis maakirik Baltikumis.
Valmis tõenäoliselt 13. sajandi lõpul või 14. sajandi algul. Kirjalikud teated ehitamisaja kohta puuduvad. Varjatud kaitseehitisena kannatas Jüriöö ülestõusus 1343, mil purustati põhja- ja lõunaportaal (põhjaportaal kinni müüritud). Eeskoda lõunaportaali ette ehitatud arvatavalt 18. sajandil. Katuste algse kalde madaldamisaeg teadmata. Restaureeriti H. Kjellini juhtimisel 1923-25.
Lihtne kavatis (välispikkus 22,6 m, -laius 12,9 m) koosneb ühelöövilisest kähe võlvikuga pikihoonest ja kitsamast kvadraatse põhiplaaniga koorivõlvikust, mille põhjaküljel on 2-võlvikuline käärkamber. Koori ja käärkambri võlvipealset, kus on erandlikult kamin, kasutati nähtavasti palverändurite ööbimiskohana ja välisohu korral pelgupaigana (sama Kaarma ja Püha kirikus). Kõik uksed olid kaitseehitisele omaselt riivpalkidega suletavad. Käärkambrist algaval ja koori põhjaseinas paikneval müüritrepil on lame silindervõlv-lagi (analoogiliselt Muhu kiriku müüritrepiga). Väliskujundust iseloomustavad kantkividest nurgaketid, kaldliistuga sokkel, suhteliselt väike ja kitsas 2-astmeline tugipiilar pikihoone mõlemal küljel, teravkaarsed ehisraamistikuga aknad (lõunaportaali kohal ümaraken) ja kaks raidportaali.

Hiiop: 2016

Autor: Kaspar Kesküla, 2015.

Metsküla kirik

Metsküla Issanda Templisseviimise kirik on õigeusu kirik Saare maakonnas Leisi vallas Metskülas.
Seda kasutab EAÕK Metsküla Issanda Templisseviimise Kogudus. Koguduse preester on ülempreester Andreas Põld. Koguduse vanem on 2007. aastal Olev Õun.
Kirikul on kaks torni, mis õigeusu traditsioonis tähistavad Kristuse kahte loomust: jumalikku ja inimlikku.
Metsküla kirik ehitati 1909.

Vikipeedia. 2014

Autor: Kaspar Kesküla, 2015.

Pöide kirik

Lääne-Eesti ja saarestiku suurim ühelööviline kirik. Rikkalik raiddekoor on Eesti kõrggootika tippnäiteid.
Algkirik valminud tõenäoliselt 1230. aaastail. 13. sajandi IV veerandil pikendati algkirikut Muhu ja Karja meistrite juhtimisel ühe travee võrra nii ida kui ka lääne suunas. Seoses kiriku suurendamisega eemaldati osa 1260. aastail rajatud ordulinnuse müüristikust. Hiljemalt 15. sajandil kõrgendati läänevõlvik massiivseks torniks (kiviosa kõrgus 25 m). 1940 süttis kirik pikselöögist. Katused taastati 1958-1960.
Suur, ühelööviline sakraalhoone (välislaius 13,4 m, -pikkus 53,2 m). Algkirik oli 4-nurkse põhiplaaniga, ühelööviline, vastas suuruselt praeguse kiriku kahele keskmisele võlvikule ja on selle külgmüürides osaliselt säilinud (välislaius 13,4 m, -pikkus 26,75 m). Arvatavalt silindervõlviga algkirikul oli mõlemas külgseinas kolm kõrgel paiknevat akent ja ümarkaarne massiivportaal. Portaalid paiknesid 4-nurkses eenduvas ehisseinas (lõunaseinas kinnimüürituna säilinud), mis osutab meistrite päritolule Vestfaalist. Põhjaseinas on 4,5 m kõrgusel ukseava (kinni müüritud), mis tõenäoliselt kuulus kirikuruumi kaitse- ning redukorrusega ühendavale müüritrepile. 13/14. sajandi vahetusel suurendatud kirik koosneb neljast ühelaiusest võlvikust, mis on põhiplaanilt ruudukujulised. Idapoolne võlvik moodustab koori, kaks keskmist täidavad rahvale määratud pikihoone ülesannet ja läänevõlvik on narteksitaoliseks eesruumiks (oli algselt laia kaare abil pikihoonega ühendatud), kus traditsioonikohaselt paiknes ristimiskivi. Eksterjööri iseloomustavad kantkividest nurgaketid, kaks silmapaistva kompositsiooniga teravkaarset portaali ja tellistega ääristatud pikad kitsad aknaavad; Idaseinas ümaraken (ehisraamistik purunenud).

Hiiop: 2016

Püha Jakobi kirik

Saaremaa üks vanim kaitsefunktsioonaalne ehitis.
Rajati tõenäoliselt 13. sajandi II poolel. Ajutine puust pikihoone asendati kiviehitisega tõenäoliselt 14. sajandi II poolel, kui sai iseseisva kihelkonna keskuseks. Liivi sõjas 1576 põletasid Ivan IV väesalgad torni ja võlvidele põgenenud talupoegi rünnates kiriku kuni müürideni. Taastati 1603 paiku. Tollest ajast pärineb massiivne läänetorn. Käärkambri välisuks on aaastast 1896, arvatavalt samal ajal müüriti kinni külgportaalid. Praegune kiiver ehitati 1924 (J. L. Gahlnbäck).
Püha Jakobi kirik on katkendliku kujunemislooga ja sellest johtuvalt erandliku iseloomuga kaitsekirik. Algkavatisest, mis mõneti on seotud Valjala ja Kaarma eeskujuga, jõuti algul valmis ehitada üksnes võlvitud käärkamber põhjaküljel, 4-nurkne koor ja mõnevõrra hiljem pikihoone idasein võidukaarega. Võlvidele osutav müüritrepp algab käärkambri lääneseinas ja suundub üles läbi koori põhjaseina (sama Kaarma ja Karja kirikus). Müüritrepilt pääseb ka käärkambri võlvipealsele, mis II etapil muudeti iseseisvaks korruseks, varustati piluakende ja kaminaga; kasutati tõenäoliselt palverändurite ööbimisruumina, häda korral redupaigana. Erandlikult on koori välisküljel puhta välispinnaga murddolomiidist seinad.

Hiiop: 2016

Kaarma kirik

Lääne-Eesti suurim ja kujundusrikkaim sakraalhoone.
1270.a. alguseks oli kirik piiskop Hermanni eestvõttel tõenäoliselt üles ehitatud. Torniportaali kohal paiknev kivitahvel viitab kiriku valmimisele 1407.(mis arvatavalt on siiski lääneküljele 4-nurkse torni valmimise aasta), pikihoone võlviti kahelööviliseks Tallinna ehitusmeistri juhtimisel 15.sajandi II veerandil.
Suurem remont toimus 18.sajandi esimesel poolel. 19.sajandi ehitustegevuse kohta puuduvad andmed. 20.sajandi alguseks oli kiriku seisukord muutunud avariiohtlikuks. Sama on jätkus ka sajandi teisel poolel.
Kaarma Peetri ja Pauli kirikul oli algselt ühelööviline kolme võlvikuga pikihoone, idas kitsam 4-nurkne koorivõlvik, selle põhjaküljel ühekorruseline käärkamber. läänefassaadil oli portaali kohal püstaken, otsaviilus puust kellaärkel. Torn puudus. Algkirikul olid kantkividest nurgaketid, kaldlõikega sokliliist, profileeritud räästakarniis, kitsad tugipiilarid (hiljem tugevdatud), pikad kitsad ehisraamistikuta aknad (allosas kinni müüritud), mille lamedalt teravkaarsed müüriavad väljapoole märgatavalt avarduvad, ja kaks tähelepanuväärset teravkaarportaali.

Hiiop: 2016